Swan 37 kroonika — teine osa: esimene suurem ümberehitus

Kere vajas remonti nii eelmise omaniku ajast pärit kahjustuse tõttu kui ka seetõttu, et olin Kieli kanalis kiviga kokku puutunud. See töö vajas professionaalset lähenemist.

Lisaks oli paadi interjöör üsna masendav: tiikpuit oli väga halvas seisus ja kajutis oli tugev mädanenud puidu lõhn. Samal ajal kui spetsialistid tegelesid kerega, eemaldasin kõik äravõetavad puidust detailid ja viisin need oma garaaži.

Tiikpuit osutus suurepäraseks materjaliks: pärast vana laki eemaldamist ja lihvimist tuli puit sõna otseses mõttes ellu tagasi. See oli mulle väga meeldiv üllatus.

Kuid oli kaks suurt probleemi, mida ma üksinda lahendada ei suutnud:

1. Laepaneelid. Need olid tehtud vineerist ja kaetud vinüüliga. Vana vinüül oli peaaegu täielikult lagunenud ning selle all olev vineer oli hakanud kihistuma. Eemaldasin kõik paneelid ja andsin need puuseppadele. Vanade šabloonide järgi lõikasid nad uued paneelid merevineerist, pöögilaadse viimistlusega, ja värvisid need helehalliks. Tulemus oli nii ilus kui ka praktiline. Mitmed dekoratiivliistud taastati sarnasel viisil: originaalšabloonide järgi tehti uued detailid tiigifurneeriga merevineerist.

2. Sisemised plastdetailid. Vanad plastpaneelid olid ajaga tumenenud ja kollaseks tõmbunud, mis muutis kajuti üldmulje ebameeldivaks. Õnneks leidsin meistri, kes suutis detailid otse paadis üle värvida, sest mõnda osa ei olnud lihtsalt võimalik eemaldada.

Lisaks tehti palju väiksemaid töid: paigaldati uus elektroonika, vahetati mittetöötavad valgustid, uuendati gaasipliiti ja osteti kaasaegne kaardiplotter.

Kuna pidin mõnda komponenti kaua ootama, nihkus hooaja algus edasi. Sellest hoolimata olin lõpptulemusega täiesti rahul: paat oli muutunud nii seest kui väljast. Klassikalise Swan 37 uus välimus püüdis jahtsadamates uudishimulikke pilke ja tõi kaasa uusi tutvusi.

Ees ootas veelgi tõsisem uuendus, millest kirjutan järgmises artiklis.